Seekord tulime Kose lasteaiast nõnda, et ühe rihma otsas oli 6 last, üks täiskasvanu ja üks koer. Nimelt oli meil kaasas Šeik ja kõik lapsed tahtsid selle koeraga jalutada. Natuke kitsaks läks, aga üldiselt oli koerarihm hea, sest selle abil püsis me hulgake tihedasti koos. Kevadpäikes sillerdavad lombid ainult tõmbasid aeg-ajalt imeväel mõne lapse endasse, sest kummikutega lombis sulistada on mõnus. Ja küll me tüdrukutel on heledad hääled! Kui Kirke või Marii ikka tahavad midagi öelda, siis kuuleb seda terve küla. Meie rongkäik võttis eelkoolist peale Danieli ja liikus veelgi lõbusamini edasi. Millegipärast vedasime vastutulijate näod naerule.
Riki kõnnib meie seas ja laulab meie ridades, aga sageli on ta samal ajal nagu oma maailmas ja vaatab sind siira üllatusega kui sa ta pilvedest maa peale kutsud.
Seekord rääkisime mõistujutud peidetud aardest ja hinnalisest pärlist (Mt 13:44-46). Lood olid põnevad ja paelusid lapsi. Kes meist ei tahaks üht peidetud aaret leida! Liisu leidis, et õpetaja on võlur, sest pärl ilmus jutustamise käigus ta peopessa nagu imeväel.
Hakkasime ülestõusmispühadeks õppima uut laulu. See on küll lihtsate ja korduvate sõnadega, aga raske meloodia ja omapärase helikäiguga nagu väike oratoorium. Esimesel korral õppisime selgeks vaid neli esimest rida:
Keda haual kohata võib varahommiktunnil?
Keda seal ma näha saan, kui ma ruttan vaatama?
Sõdurid seal valvamas on varahommiktunnil.
Nendega võin kohtuda, kui ma ruttan vaatama.
Kevad meelitas lauluringi õue. Esimesed nartsissid on puhkenud. Kiigele! Kiigele!
Tegelikult tahtsid tüdrukud näha kui kõrgel või madalal on vesi. Vesi oli taandunud tavapärasesse jõesängi. Ja kohe oli rohi kasvamas ja lillekesed õitsemas ja linnud laulmas.
Seekord oli meil kavas väike Emmause teekond (Lk 24:13-31), mis algaski kirikutaguse silla juures. Väljas on küll palju meelikõitvat, mis tähelepanu mujale viib, aga siiski on vahel tore ka lugusid õues jutustada. Seda enam, et ka seekord jutustatav lugu ise leidis aset vabas õhus.
Meie teekond päädis leivamurdmisega pastoraadi saalis. Tundsid ju jüngrid oma õpetaja ära just leivamurdmisest.
Janete jagab leiba Karl-Hermanile. Hakkasime õppima mitut uut laulu. Ühe sõnad kõlavad nõnda: On sul, on sul tükikene leiba? Ära seda sa üksi söö! Vaid koos, vaid koos kaaslasega jaga, siis see leib on maitsvam veel!
Kui nina juba ulatub üle pilli ääre, saab lauluringis kaasa lüüa. Amaia tahab ka klaverit mängida! Ja Triin ei ole kade!
Signel, meie jaoks MUMA kohukeste maaletoojal ja Karl-Hermani emmel, oli sünnipäev.
Ülestõusmispühadel laulis lauluring kirikus. Oo, see oli ilus päev! Kirikusse läksime protsessiooniga - lauluringi lapsed, ristimisele tulevad leerilapsed, jutlustaja ja koguduse õpetaja. Kose kiriku pasunakoor mängis, kellad kutsusid jumalateenistusele, linnud hõiskasid ja päike sillerdas.
... altari ette.
Tänasesse päeva mahtus palju! Tüdrukutega tulime lasteaiast ja läksime pastoraadi taha vaatama kui kõrgele vesi on tõusnud. Silla käsipuud veel paistsid. Aga kui tüdrukud jalgupidi vette said, kaotasid nad kõrvakuulmise ja kaldalolijal tuli vaid ahastusega tõdeda, et tal pole kummikuid jalas ning tüdrukute kaldalemeelitamine on ülimalt raske ülesanne.
Pastoraadis oootasid meid külalised Saksamaalt - kaksikud Marion ja Miriam ning väike Marie. Kõik nad räägivad ka eesti keelt ning ka nende vanused klappisid me lauluringi keskmise vanusega. Pisut hämmeldust küll oli, kui nad me elust pulbitsevat seltskonda nägid, aga sujuvalt haarati Saksa preilid omade hulka. 
Meie lauluringi suur sõber on MuMa kohuke. Kui enam keegi kuidagi ei jaksa rivis püsida mõjub kapis ootava kohukese mainimine imeravimina. Hops! Ja kõik lapsed on rivis ja laulavad kui linnupojad. Isegi Rebeka. Sellel uduhallil päeval oleks vist pidanud turgutava maiuse kohe tunni algul lastele pihku pistma. Aga MuMa kohukesed saavad varsti ise koos lastega laulud selgeks, sest nad on muutumas meie lauluringi alalisteks osalisteks. 
Piiblilugudest oli jutuks Jairuse tütre lugu (Lk 8:41-56). Anni sai mängida Jairuse tütart ja tal tuli see osa väga hästi välja!
