Kas sõltub see tähtede seisust või millestki muust, aga mõnikord on lapsed nagu kokku leppinud, et täna me oleme võimatud. Ei aita siis hea sõna ega vali hääl. Vahel lihtsalt on selline päev. Jätkasime oma ülestõusmispühade "oratooriumi" õppimist. Üks üha korduv sõna selles laulus on refräärini eest ja kui muud sõnad ununevad või lähevad sassi, siis seda taas ja taas korduvat sõna laulavad küll kõik kaasa. Nõnda kostubki me laul sel uduhallil päeval udusena ning aeg-ajalt ilmub udu seest selge ja kõlav laulujupp: "varahommiktunnil!" et siis jälle ebamäärasteks sõnadeks ja sama ebamääraseks viisiks uduna laiali valguda.
Meie lauluringi suur sõber on MuMa kohuke. Kui enam keegi kuidagi ei jaksa rivis püsida mõjub kapis ootava kohukese mainimine imeravimina. Hops! Ja kõik lapsed on rivis ja laulavad kui linnupojad. Isegi Rebeka. Sellel uduhallil päeval oleks vist pidanud turgutava maiuse kohe tunni algul lastele pihku pistma. Aga MuMa kohukesed saavad varsti ise koos lastega laulud selgeks, sest nad on muutumas meie lauluringi alalisteks osalisteks.
Piiblilugudest oli jutuks Jairuse tütre lugu (Lk 8:41-56). Anni sai mängida Jairuse tütart ja tal tuli see osa väga hästi välja!
No comments:
Post a Comment