Paastukuu 30. päev

Seekord tulime Kose lasteaiast nõnda, et ühe rihma otsas oli 6 last, üks täiskasvanu ja üks koer. Nimelt oli meil kaasas Šeik ja kõik lapsed tahtsid selle koeraga jalutada. Natuke kitsaks läks, aga üldiselt oli koerarihm hea, sest selle abil püsis me hulgake tihedasti koos. Kevadpäikes sillerdavad lombid ainult tõmbasid aeg-ajalt imeväel mõne lapse endasse, sest kummikutega lombis sulistada on mõnus. Ja küll me tüdrukutel on heledad hääled! Kui Kirke või Marii ikka tahavad midagi öelda, siis kuuleb seda terve küla. Meie rongkäik võttis eelkoolist peale Danieli ja liikus veelgi lõbusamini edasi. Millegipärast vedasime vastutulijate näod naerule.

Riki kõnnib meie seas ja laulab meie ridades, aga sageli on ta samal ajal nagu oma maailmas ja vaatab sind siira üllatusega kui sa ta pilvedest maa peale kutsud.

Seekord rääkisime mõistujutud peidetud aardest ja hinnalisest pärlist (Mt 13:44-46). Lood olid põnevad ja paelusid lapsi. Kes meist ei tahaks üht peidetud aaret leida! Liisu leidis, et õpetaja on võlur, sest pärl ilmus jutustamise käigus ta peopessa nagu imeväel.

Hakkasime ülestõusmispühadeks õppima uut laulu. See on küll lihtsate ja korduvate sõnadega, aga raske meloodia ja omapärase helikäiguga nagu väike oratoorium. Esimesel korral õppisime selgeks vaid neli esimest rida:

Keda haual kohata võib varahommiktunnil?

Keda seal ma näha saan, kui ma ruttan vaatama?

Sõdurid seal valvamas on varahommiktunnil.

Nendega võin kohtuda, kui ma ruttan vaatama.