Paastukuu 13. päev

Villem, Karl Herman ja Daniel nagu kolm ortodokset juudipoissi sünagoogis pühi kirjutisi uurimas (ainult kipad on veel puudu).

Kirke on väga eeskujulik tütarlaps. Tema teab millal mida teha. Teab sedagi ja ei väsi kordamast, et autos peavad alati turvavööd kinni olema.

2. märtsil rääkisime sõprusest. Olles kuulnud lugu Lk 11:5-9 põhjal, esitasid julgemad lapsed teistele üsna spontaanselt lühikese sketši. Nad ikka väga tahavad esineda! Siis vahetasime osi, et ka kõik teised saaksid mängida. Kui proovisime kõiki korraga mängima panna, tekkis suur segadus. Millegipärast tahtsid enamus olla need, kes magavad ja keda siis sõber ei lase oma järelejätmatu uksele koputamisega magada. Magajaid mängiti sedavõrd innukalt - norsati ja hõigati, et ärgu segatagu õiglase und, puksiti üksteist küünarnukkidega. Viimaks tahtis iga magaja minna küsijale leiba viima, et öine unine meeleolu oli täiesti kadunud. Aga öörahu mängimine vist ongi lastele kõige raskem.

Kui Villemil tekib mõne teema vastu huvi, suudab ta hetkeks paigal püsida ja hoolega kuulata.

Tuhkapäeval rääkisime lugu sellest, kuidas neli sõpra oma halvatud kaaslase läbi katuse rahvast täis majja lasid (Mk 2). See tundus lastele väga loomulik asjade käik. Küllap oli majal katuseluuk. Veel rääkisime kaljule ja liivale ehitatud majast (Mt 7). Kõik lapsed leidsid, et nende kodumajad on ehitatud muru peale ja igatahes väga kindlale pinnale. 13. märtsil laulis lauluring kirikus. Tol päeval oli talvekirikus 53 inimest.