Kose lasteaiast tuli sel päeval kuus last - Liisu, Saskia, Rebeka, Kirke, Anni ja Riki. Kõik pugesid autosse ja avastasid auto tagaistmelt saiapaki. Viilutatud ja kilekotti pakitud, nagu nad poes on. Ja unustatud. Saia pehmuse ja lõhna järgi otsustades unustatud mitte väga ammu. Ei tea mis söögid sel päeval lasteaias olid, et laste kõhud sedavõrd tühjad näisid. Igatahes, olles eelnevalt luba küsinud, asusid lapsed hämmastava aplusega saia kallale. Saia jagus ka Kose-Uuemõisast tulnud Villemile ja Karl Hermanile. Siin pildil on neil kõhud juba täis ja oodatakse kummuti peal kukulindudena istudes eelkoolilapsi, kes saabuvad pisut hiljem.
Jätkasime eelmine kord pooleli jäänud halvatu looga, kelle sõbrad läbi majakatuse Jeesuse ette lasid ning arutasime natuke patu üle. Et mis asi see patt on. Pakuti igasuguseid halbu asju. Esialgu ei arvanud keegi, et ta ise on patune. Pärast, kui nähti, et teised on ka, oldi nõus tunnistama, et vahel väga harva on igaüks meist midagi halba teinud või öelnud või mõelnud. Põhjalikumaks tutvumiseks võtsime teise piibliloo, mis räägib andestamisest. Tähendamissõna südametust sulasest (Mt 18). Selle loo mängisime ka läbi.
Janete on vahel ülimalt kelmikas. Lastel kohe on mõnikord hea tuju ja teine päev on nad taltsutamatud nagu rohutirtsuparv.
Janete on vahel ülimalt kelmikas. Lastel kohe on mõnikord hea tuju ja teine päev on nad taltsutamatud nagu rohutirtsuparv.
No comments:
Post a Comment