Paastukuu 30. päev

Seekord tulime Kose lasteaiast nõnda, et ühe rihma otsas oli 6 last, üks täiskasvanu ja üks koer. Nimelt oli meil kaasas Šeik ja kõik lapsed tahtsid selle koeraga jalutada. Natuke kitsaks läks, aga üldiselt oli koerarihm hea, sest selle abil püsis me hulgake tihedasti koos. Kevadpäikes sillerdavad lombid ainult tõmbasid aeg-ajalt imeväel mõne lapse endasse, sest kummikutega lombis sulistada on mõnus. Ja küll me tüdrukutel on heledad hääled! Kui Kirke või Marii ikka tahavad midagi öelda, siis kuuleb seda terve küla. Meie rongkäik võttis eelkoolist peale Danieli ja liikus veelgi lõbusamini edasi. Millegipärast vedasime vastutulijate näod naerule.

Riki kõnnib meie seas ja laulab meie ridades, aga sageli on ta samal ajal nagu oma maailmas ja vaatab sind siira üllatusega kui sa ta pilvedest maa peale kutsud.

Seekord rääkisime mõistujutud peidetud aardest ja hinnalisest pärlist (Mt 13:44-46). Lood olid põnevad ja paelusid lapsi. Kes meist ei tahaks üht peidetud aaret leida! Liisu leidis, et õpetaja on võlur, sest pärl ilmus jutustamise käigus ta peopessa nagu imeväel.

Hakkasime ülestõusmispühadeks õppima uut laulu. See on küll lihtsate ja korduvate sõnadega, aga raske meloodia ja omapärase helikäiguga nagu väike oratoorium. Esimesel korral õppisime selgeks vaid neli esimest rida:

Keda haual kohata võib varahommiktunnil?

Keda seal ma näha saan, kui ma ruttan vaatama?

Sõdurid seal valvamas on varahommiktunnil.

Nendega võin kohtuda, kui ma ruttan vaatama.

Paastukuu 23. päev

Täna oli meid kohal üsna vähe - 7 last. Aga meil oli eriliselt tore õhtu, sest lastele tuli hääleseadet tegema Kahro. Hääled sumisesid ja põrisesid, jooksid käest kätte ja lendasid putukatena minema, et siis rotina tagasi tulla ja kõiki ehmatada. Nalja oli seitsme nabani ja põnevust jagus nii palju, et tavapärane mänguaeg unustati sootuks. Ja laul mis pärast häälte seadmist kõlas oli juba päris laulmise moodi. Rääkisime ka tähendamissõna külvajast. See tundus lastele pisut liiga raske võrdum olevat, aga sellest hoolimata tahtsid kõik viimaks olla hea muld, mis laseb seemnel tärgata, kasvada ja viimaks vilja kanda.

Paastukuu 16. päev

Kose lasteaiast tuli sel päeval kuus last - Liisu, Saskia, Rebeka, Kirke, Anni ja Riki. Kõik pugesid autosse ja avastasid auto tagaistmelt saiapaki. Viilutatud ja kilekotti pakitud, nagu nad poes on. Ja unustatud. Saia pehmuse ja lõhna järgi otsustades unustatud mitte väga ammu. Ei tea mis söögid sel päeval lasteaias olid, et laste kõhud sedavõrd tühjad näisid. Igatahes, olles eelnevalt luba küsinud, asusid lapsed hämmastava aplusega saia kallale. Saia jagus ka Kose-Uuemõisast tulnud Villemile ja Karl Hermanile. Siin pildil on neil kõhud juba täis ja oodatakse kummuti peal kukulindudena istudes eelkoolilapsi, kes saabuvad pisut hiljem. Jätkasime eelmine kord pooleli jäänud halvatu looga, kelle sõbrad läbi majakatuse Jeesuse ette lasid ning arutasime natuke patu üle. Et mis asi see patt on. Pakuti igasuguseid halbu asju. Esialgu ei arvanud keegi, et ta ise on patune. Pärast, kui nähti, et teised on ka, oldi nõus tunnistama, et vahel väga harva on igaüks meist midagi halba teinud või öelnud või mõelnud. Põhjalikumaks tutvumiseks võtsime teise piibliloo, mis räägib andestamisest. Tähendamissõna südametust sulasest (Mt 18). Selle loo mängisime ka läbi. Janete on vahel ülimalt kelmikas. Lastel kohe on mõnikord hea tuju ja teine päev on nad taltsutamatud nagu rohutirtsuparv.

Paastukuu 13. päev

Villem, Karl Herman ja Daniel nagu kolm ortodokset juudipoissi sünagoogis pühi kirjutisi uurimas (ainult kipad on veel puudu).

Kirke on väga eeskujulik tütarlaps. Tema teab millal mida teha. Teab sedagi ja ei väsi kordamast, et autos peavad alati turvavööd kinni olema.

2. märtsil rääkisime sõprusest. Olles kuulnud lugu Lk 11:5-9 põhjal, esitasid julgemad lapsed teistele üsna spontaanselt lühikese sketši. Nad ikka väga tahavad esineda! Siis vahetasime osi, et ka kõik teised saaksid mängida. Kui proovisime kõiki korraga mängima panna, tekkis suur segadus. Millegipärast tahtsid enamus olla need, kes magavad ja keda siis sõber ei lase oma järelejätmatu uksele koputamisega magada. Magajaid mängiti sedavõrd innukalt - norsati ja hõigati, et ärgu segatagu õiglase und, puksiti üksteist küünarnukkidega. Viimaks tahtis iga magaja minna küsijale leiba viima, et öine unine meeleolu oli täiesti kadunud. Aga öörahu mängimine vist ongi lastele kõige raskem.

Kui Villemil tekib mõne teema vastu huvi, suudab ta hetkeks paigal püsida ja hoolega kuulata.

Tuhkapäeval rääkisime lugu sellest, kuidas neli sõpra oma halvatud kaaslase läbi katuse rahvast täis majja lasid (Mk 2). See tundus lastele väga loomulik asjade käik. Küllap oli majal katuseluuk. Veel rääkisime kaljule ja liivale ehitatud majast (Mt 7). Kõik lapsed leidsid, et nende kodumajad on ehitatud muru peale ja igatahes väga kindlale pinnale. 13. märtsil laulis lauluring kirikus. Tol päeval oli talvekirikus 53 inimest.

Talv 2011

Jõulud 2010

Jõuludeks lavastasime nüüd juba teist korda "Jõuluevangeeliumi" ja esitasime seda Kose Lasteaias, Kose-Uuemõisa Lasteaias, Ravila Hooldekodus ja 1. jõulupühal Kose kirikus.

Sügis 2010

Novembris sai Pikva kabel viie aastaseks. Lauluringi valikkoosseis käis seal laulmas. Korraga avastasime endalegi üllatusena, et viis viieaastast laulab viieaastase kabeli altari ees. See arvude kokkulangevus ei olnud nõnda kavandatud, aga seda toredam avastus.

Viis viiest on: Kirke, Maria, Daniel, Karl Herman, Villem.

Leia pildilt linnupoeg! Vahel me laulame nagu laululinnud. Teinekord teeme lihtsalt kõva häält või häbeneme natuke ja piiksume tasakesi või paneme suu hoopis kinni.

Mariile meeldib teha asju omal ajal.