Hooaja lõpupidu

16. mail toimus lauluringi hooaja lõpupidu. Pastoraadi taha terassile seadsime üles grilli, lauagi tahtsime algul välja katta, kuid vihmapiisad ajasid meid koos juba pooleldi kaetud lauaga tagasi tuppa. Lapsed eelistasid siiski õue jääda.

Kõigik mänguks vajaliku leidsid nad samuti õue pealt - Rebeka ja Janete korjasid lilli, poisid hullasid mingite roigastega. Milleks meile plastmassist kallid mänguasjad?  



Jarko, Karl Herman, Villem ja Janar veetsid aega toomingadžunglis ragistades. Samal ajal kostus mänguväljakult rõõmsaid kilkeid.















Suur osa lauluringilastest läheb sügisel kooli. Sellest annavad tunnistust hambutud suud, mida heal meelel esitletatkse igaühele, kel huvi on.









Mis meist küll saab? Mis sellest kõigest meelde jääb?

















Samal ajal kui lapsed oma mõtteid mõtlesid ja oma tegusid tegid, katsid emad-isad laua ja jutustasid oma lugusid.









Vaid korraks õnnestus enam vähem kõik ümber ühise laua saada.

Lauluring kinkis Kose kirikule õunapuu, mille õhtu lõpus pastoraadi taha kirikupoolsesse nurka istutasime.

Emadepäeva paiku

Et 9. mail oli ilus soe ilm, alustasime lauluringi õues. Aga katsu sa linde, liblikaid või rüblikuid kinni hida! Poisid ronisid mängumaja katusele...

...pisemad tüdrukud tormasid mängumajja sisse. Seekord tuli me tüdrukutele külla Rahe.

Suuremad tüdrukud jooksid ringi ja kiikusid, Maria viskas redelite vahel spagaati.

Pärast läksime siiski tuppa ning tegime oma hooaja viimase lauluproovi.
 
Viimaks rääkisime Jeesuse emast Maarjast ja sellest kui väga hoolivad emad oma laste käekäigust.

lehekuu 2. päev

Kevadeõhtuti kutsub päeke meid mängima pastoraadi lõunapoolsesse külge. Saskial oli seljas sädemeid pilduv pluus, mis koostöös päikesekiirtega joonistas seinale hüplevad tähed. Tähed tekitasid omakorda kilkeid ja rõõmu. Ka CD plaat tahtis enne muusika mängimist valgusega mängida ning maalis seinale tantsiva vikerkaare. 

Ilmastik jäi selles tunnis omamoodi märksõnaks, sest hiljem sai iga laps olla kord ilmaennustaja ja ülejäänud lastega tegime vastava ilma häält, mida ilmaennustaja lubas - seenevihma või paduvihma, päikest või äikest. Et seekord Triin tundi ei jõudnud, siis me lauluõppimisega ei tegelenudki.

Piiblilugudega läksime tagasi Vanasse Testamenti, ning kuulasime, kuidas Taavetil õnnestus isegi põgenikuna leida nii head sõbrad, kes olid talle valmis tooma allikavett vaenlaste käes olevast Petlemmast. Arutasime millised sõbrad on meil. Leidsime, et igaühel on mõni hea sõber.

Jürikuu 25. päev

Tulime lasteaiast pilla-palla juuksed valla ja kevad südames. Triin ootas meid päikeselisel verandal. Mängisime ja laulsime ja tuletasime meelde piiblilugu Jeesuse ilmumisest Tibeeria järve rannal, kus ta Peetruse käest kolm korda küsis ühe olulise küsimuse ja siis usaldas talle suure ülesande (Jh 21). Lapsed olid seekord rõõmsad ilma kommi jagamisetagi. Kõige raskem ülesanne oli selles tunnis olla paar minutit silmad kinni avatud pihkudega ja oodata mis üllatus peo peale pannakse. Hirmus raske on oodata. Üllatuseks olid aga kaks kivikest, millega sai teha muusikat!

Ülestõusmispühade aeg

Viimane proov oli meil nädala eest Kose Lasteaias päise päeva ajal, sest sobivat õhtust aega ei olnud. Kõigi mõtted olid laiali, aga laulud kõlasid enam-vähem.
Ülestõusmispühad mattusid meie kandis lumme ja samuti ka meie laste laul ülestõusmispühade kirikus. Oh ...
See-eest järgnes pastoraadis väga tore lastepäev.
Vahepeal käisid Triin ja Mare kiriku-laste-muusikatöö koolitusel ja saadud kogemust kohe lastega jagades oli meil ka väga tore lauluring. Mängisime rohkem ja uusi mänge, uusi laulusõnu ei õppinud hoopiski mitte. Piiblilugude jutustamisega liikusime ülestõusmispühajärgses nädalas.

paastukuu 28. päev

Vahepeal oli meilgi koolivaheaeg, kuigi praegu on kooliskäivaid lapsi me hulgas ainult üks - Janar.
Kolmapäeval oli ilus ilm ning Kose Lasteaeda läks lastele vastu Šeik isiklikult. Lastele selline seltsiline meeldis. Külapeal vastutulnud proua nentis, et mõni võtab kohe pool lasteaeda tulles kaasa, kuigi ega meid nii palju ju ka ei olnud.
Kirikumäel me pisike karjake hargnes ja igaüks valis oma tempo, millega edasi liikuda. Mariele ja Annile sai kiusatuseks suur kivi, millest oli võimatu niisama loobuda. Pastoraadi ees paelusid tüdrukute tähelepanu krookused ja märtsikellukesed.
Kui lõpuks majja sisse saime, tegime pika ja põhjaliku lauluharjutuse. Laste mõtted kippusid uitama minema ja väga raske on nad saada laulma nõnda, et nad üksteist kuulaksid ning samal ajal muusika taktis kõik koos liiguksid.
Jutu-teemaks võtsime palmipuudepüha sündmused. Õigemini jutustamiseks meil erilist aega ei jäänud, sestap mängisime need sündmused taaskord läbi. Lapsed jagunesid kahte lehte, said kätte paberist palmioksad ja lehvitasid nendega tervitushõisete saatel, sel ajal kui kõik kordamööda kuningatena keskelt läbi kõndisid.
Seejärel rääkisime ka templipuhastamise loost. Kuidas Jeesus ajas kaubitsejad ja muud kohatult käituvad inimesed pühakojast välja. Kõik lapsed leidsid, et ka kirikus ei sobi lärmata. Et kirikus peab olema tasakesi.

Paastukuu 15. päev

Üle hulga aja Kose lasteaiast jalgsi teel kiriku poole.
Seekord oli meid koos päris kenake laulukoor. Küll on raske saada lapsed end rütmis kiigutama ja plaksutama ning samal ajal laulma. Seda kõike me üritasime seekord teha, sest üks meie lauludest on Ameerika traditsionaal ja kuidas sa seda ikka puuslikuna paigal seistes laulad! Õnneks on meil aega harjutada. Kirkel oli halb tuju, sest tema armas kaaslane Angry Bird piilus Kirke lahkel kaasabil kaminasse mille tulemusena mänguasja nokake läks tahmaseks ning Kirke mokake nutuseks. Piiblilugudega jõudsime Taaveti ja Abigailini ning arutasime pärast mida teeme meie, kui oleme kellegagi tülli läinud. Abigail läks Taavetile vastu lepitust otsides lahke olemise ja söögikorviga. Kuidas me lepitust otsime? Võimalikud lahendused laste poolt: lepime ära, kalli (väike naeru kihistamine), musi (suur naerupahvak), pakun kommi, teen pai, lihtsalt unustan ära nagu poleks midagi olnudki...