Veed voolavad, mahlad jooksevad, jõed väljuvad sängist ...
Tänasesse päeva mahtus palju! Tüdrukutega tulime lasteaiast ja läksime pastoraadi taha vaatama kui kõrgele vesi on tõusnud. Silla käsipuud veel paistsid. Aga kui tüdrukud jalgupidi vette said, kaotasid nad kõrvakuulmise ja kaldalolijal tuli vaid ahastusega tõdeda, et tal pole kummikuid jalas ning tüdrukute kaldalemeelitamine on ülimalt raske ülesanne.
Pastoraadis oootasid meid külalised Saksamaalt - kaksikud Marion ja Miriam ning väike Marie. Kõik nad räägivad ka eesti keelt ning ka nende vanused klappisid me lauluringi keskmise vanusega. Pisut hämmeldust küll oli, kui nad me elust pulbitsevat seltskonda nägid, aga sujuvalt haarati Saksa preilid omade hulka.
Üle hulga aja mängisime taas rongi-laulu-mängu. Teemaks oli palmipuudepüha ja Suur Neljapäev. Jutustuse käigus lapsed nii lehvitasid palmioksi kui murdsid isekeskis leiba. Ja hääleseade on meile meeldima hakanud. Eriti meeldib meile vaadata "et kapis on rott" ja anda käest kätte "sumisevat putukat". Isegi ülestõusmispühade keeruline laul hakkab tasapisi selgeks saama.
Kui selgus et Janari ja Janete emmel on sünnipäev, tervitas lauluring teda loomulikult ... lauluga.
Kevad meelitas lauluringi õue. Esimesed nartsissid on puhkenud. Kiigele! Kiigele!
Tegelikult tahtsid tüdrukud näha kui kõrgel või madalal on vesi. Vesi oli taandunud tavapärasesse jõesängi. Ja kohe oli rohi kasvamas ja lillekesed õitsemas ja linnud laulmas.
Seekord oli meil kavas väike Emmause teekond (Lk 24:13-31), mis algaski kirikutaguse silla juures. Väljas on küll palju meelikõitvat, mis tähelepanu mujale viib, aga siiski on vahel tore ka lugusid õues jutustada. Seda enam, et ka seekord jutustatav lugu ise leidis aset vabas õhus.
Meie teekond päädis leivamurdmisega pastoraadi saalis. Tundsid ju jüngrid oma õpetaja ära just leivamurdmisest.
Janete jagab leiba Karl-Hermanile. Hakkasime õppima mitut uut laulu. Ühe sõnad kõlavad nõnda: On sul, on sul tükikene leiba? Ära seda sa üksi söö! Vaid koos, vaid koos kaaslasega jaga, siis see leib on maitsvam veel!
Kui nina juba ulatub üle pilli ääre, saab lauluringis kaasa lüüa. Amaia tahab ka klaverit mängida! Ja Triin ei ole kade!
Signel, meie jaoks MUMA kohukeste maaletoojal ja Karl-Hermani emmel, oli sünnipäev.
Ülestõusmispühadel laulis lauluring kirikus. Oo, see oli ilus päev! Kirikusse läksime protsessiooniga - lauluringi lapsed, ristimisele tulevad leerilapsed, jutlustaja ja koguduse õpetaja. Kose kiriku pasunakoor mängis, kellad kutsusid jumalateenistusele, linnud hõiskasid ja päike sillerdas.
... altari ette.
Meie lauluringi suur sõber on MuMa kohuke. Kui enam keegi kuidagi ei jaksa rivis püsida mõjub kapis ootava kohukese mainimine imeravimina. Hops! Ja kõik lapsed on rivis ja laulavad kui linnupojad. Isegi Rebeka. Sellel uduhallil päeval oleks vist pidanud turgutava maiuse kohe tunni algul lastele pihku pistma. Aga MuMa kohukesed saavad varsti ise koos lastega laulud selgeks, sest nad on muutumas meie lauluringi alalisteks osalisteks. 
Piiblilugudest oli jutuks Jairuse tütre lugu (Lk 8:41-56). Anni sai mängida Jairuse tütart ja tal tuli see osa väga hästi välja!
