Milline imeline päev! Justkui oleks suvi tahtnud ennast viimast korda enne külmade tulekut meelde tuletada. Soe ja valge ja kõigil tuju helge. Lausa patt oleks kurvastada sellisel päeval. Tulime Kose lasteaia lastega jalgsi lasteaiast ja nautisime iga sammu. Kuigi jah, mõned meist olid rattaga.
Olgu lapsed või täiskasvanud, kõik olid sel päevad eriliselt lahked. Autojuht, kes meid Kehra maanteel üle tee lasi oli erakordselt kannatlik ning ootas kuni me jupikaupa üle tee läksime, hoolimata sellest, et liikusime pea kümne meetriste vahedega.
Riki aitas Rebekal rattaga kirikumäest üles vändata.
Pastoraadi trepil ootasid meid päikese käes peesitavad Triin ja Villem. Tõsi küll, Villemil olid kummikud igaks juhuks jalas. Sügis ikkagi.
Esimese poole tunnist olime õues, sest väljas oli lihtsalt nii ilus. Ainult laululinnud tuli vahepeal õrre peale ritta seada, et parv liiga laiali ei pudeneks. "On tore-tore-tore-tore olla koos" selline refrään on me uuel laulul. Pärast läksime tuppa ja rääkisime loo Saulist, Iisraeli esimesest kuningast. Seejärel arutasime, et mida teeksime meie, kui saaksime ühel ilusal päeval Eestimaa kuningaks või kuningannaks. Potentsiaalsed kuningannad panustaks pidude korraldamisse, kuningad sõja-ja kaitsejõududesse.
Selle aasta jõuluevangeeliumis on meil hästi tore trummilaul. Arvan, et lapsed, kes tulla saavad, laulavad sama laulu ka Kose kirikus jõuluõhtu teisel jumalateenistusel.
